
Kui me näeme pärastlõunal tukastavat inimest, eriti tööpeäval, tekib kohe küsimus, mille arvelt see aeg võetakse ja et kes töö ära teeb. Ja meie, ettevõtlikud mehed, üldiselt vaatame sellisele põõnamisele kui laiskusele ja logardlusele.
Tegelikkus on aga teine. Nimelt näitavad paljud teadusuuringud, et just pealelõunane tukastamine parandab oluliselt ärksust, kontsentratsioonivõimet, õpivõimet, õpitu kinnistumist ja kehalist suutlikkust ning muudab su vähem impulsiivseks.
Nii on tukastamine olnud paljude suurte meeste – USA presidentidest (JFK, Lyndon Johnson, Ronald Reagan jne.), teadlaste (Thomas A. Edison jne.) ja väekomandörideni (Napoleon Bonaparte, Stonewall Jackson jt.) välja – päeva lahutamatuks osaks. Loomulikult ei saa unustada Sir Winston Churchilli, kes sellest lausa omaette rituaali tegi. Päevane tukastamine lihtsalt parandab su üleüldist sooritusvõimet.
Oluline on aga tukastamise pikkus. Et vältida uneinertsi, kus ärkad halva tuju ning kerge segadustundega, peaks vältima ärkamist sügava une faasis. Nii oleks hea hoida oma tukastamised kas alla 20 minuti, kus sa ei ole jõudnud veel sügava une faasi siseneda) või siis 90 minutit, mil jõuad magada ära terve unetsükli. On leidnud aga teaduslikku kinnitust, et isegi 6-minutiline tukastamine toob endaga kaasa vaimse võimekuse tõusu.
Ühtlasi aitab tukastamine vähendada üldisest unevõlast tulenevat suutlikkuse langust – ja kui paljud meist saavad käe püsti tõsta ja öelda, et nad saavad öösel piisavalt und? Ilmselt mitte paljud.
Muidugi – kui sul väsimust ei ole, ei pea sa üritama jõuga tukastada, kuid kindlasti ei tasu unele vastu võidelda. Pigem lase 10-20 minutiks silm looja ning su produktiivsus tõuseb tunduvalt.
Niisiis võta tukastamise stigmatiseerimise asemel see hoopis enda arsenali kui võimas relv oma vaimse ja füüsilise võimekuse tõstmiseks ning tee päevane kerge uinak ilma igasuguste süümepiinadeta. Selle kaotatud 20 minutit teed pärast läbi paremate otsuste ja kiirema tegutsemise kuhjaga tasa.